Rick Falkvinge ja Christian Engströmi raamat The Case for Copyright Reform väidab, et hetkel kehtivad seadused intellektuaalomandi kohta on muutnud terve generatsiooni noori inimesi kriminaalideks. Seda seetõttu, et on just tänu internetile on muutnud failijagamine äärmiselt lihtsaks ja paljudel noortel peavad olema kodus viimased filmid ja muusika artistide kogumikud. Kuid kas see väide, et kehtivad seadused muudavad inimesi kelleksi on õige? See tundub sarnane väitega, et liiklusõnnetus toimus libeda tee tõttu. Õnnetuse põhjustaja on siinkohal siiski juht, kes valis ilmselt vale sõidukiiruse. Sama tahaksin ma ka öelda eelmainitud teema kohta. Seadused ei muuda kedagi kelleksi, vaid inimesed ise teevad seda. Iseasi, kas need seaduseid on võimalik jälgida.
Kaks aastat tagasi võtsin vastu otsuse, et ei tõmba endale enam ühtegi muusika pala, ega filmi. Sama teed on läinud ka mõned minu tuttavad. See, mis tundus siis nii loogiline(failide jagamine), tundub nüüd nii ebaloogiline. Miks peaks keegi saama teiste tehtud tööd tasuta tarbida, kui autor seda ise ei soovi? Kas selle pärast, et toodangut ostes saavad autorid liiga suur kasumit? Kas mõni ettekääne tõesti õigustab selliselt käituma? Minu arvamus on suhteliselt ühene. Kui autor enda tööd ei soovi tasuta jagada, siis seda tuleb austada.
Teisest küljest olen nõus, et hetkel kehtivad seadused on iganenud. Toon näite: lukufirma Abloy Execi võtmesüsteemi patent aegub(tarbija24) ja võtmeid tohib nüüd kopeerida kõikjal. Patendi kehtivuse aeg on kõigest 20 aastat. Autoriõiguse puhul on aegumise tähtaeg 70 aastat pärast autori surma. Veidi ebaloogiline aegade jaotus. Miks on patent vähem oluline, kui kellegi muusikateos või raamat?
Rick Falkvinge ja Christian Engströmi raamat toob välja mõned muudatused, mis tuleks hetkel kehtivate seadustega ette võtta. Üks põhilisi aspekte on vaba teoste jagamine mitte-tulunduslikul eesmärgil. Antud hetkel moodustab ilmselt vaba failijagamine suurema osa muusika ja filmide levikust. Kas see tuleks legaliseerida? Ma usun, et ei ole hea pidada ühtegi seadust mille täitmist ei ole võimalik kontrollida. See õõnestab riikide usaldusväärsust. Seega ma olen kahe käega poolt, et selles vallas toimuks mingi muudatus. Ma ei usu, et toimub hüppelist teoste jagamise kasvu pärast säärase seaduse muutmist. Seega hetke olukord ei muutuks eriti. Autorid peavad leidma endale teise tee kuidas tulu saada ja kui tulu ei ole võimalik teenida, siis lihtsalt leidma endale teised tulundusallikad.
Raamat väidab ka, et kuna autoriõigus kehtib ka 70 aastat pärast autori surma siis on kohati päris keeruline või võimatu välja selgitada, kelle poole peab pöörduma, et teost kasutada kommertslikel eesmärkidel. Antud aega soovitatakse vähendada 20 aastani pärast loomist. Kuna autor ei ole ka kindlalt määratlenud et miks 20 aasta ja mitte 5 või 3, siis mina pooldaksin, et intellektuaalomand kehtiks terve autori eluaja. Vaba teose sampeldamise lubamine on minu silmis kaheldav. Siis lisab keegi sinu teosele omalt poolt midagi ja ta saab teenida selle uue teose pealt.
Kokkuvõtes võiks öelda, et hetkel kehtivad seadused on iganenud ja neid tuleks uuendada. Nende seaduste järgimist ei ole võimalik kontrollida ja tegevus on pandud iga inimese enda südame ja eetiliste arusaamade peale. Olen kahe käega uuenduste poolt, aga samas ma ei tea, mida arvavad kogu sellest teemast autorid ise.
No comments:
Post a Comment